Täna oli väljas kuskil - 25 kraadi. ÕUDNE on minu reaktsioon. Ma olen ikka selline inimene, kes istub taolise külmaga toas teki all ning harrastab no-life'imist - see tähendab, et on msn'is 24/7, istub Orkutis ja Facebookis, ootuses, et keegi kirjutab talle või kommenteerib või teeb lihtsalt niisama nalja. Aga täna ei tulnud sellest midagi välja - pidin juuksurisse minema (hetkeks arvasin, et kuri ilmataat on meelega just taolise külma plaaninud sellisele päevale, kus ma PEAN toast lahkuma).
12.30 oli aeg, 11.45 hakkasin ennast valmis panema (see aeg oli piisav, sest oli vaja ennast sisse pakkida, kui singirull). Jalga panin kõige paksemad teksad ja nende peale veel suusapüksid (oli mõnus küll), talvejope alla kuhjasin fliisi, kampsuni, sviitri, t-särgi ja jaki (oli enam-vähem soe). Nõnda alustasin ma oma teed läbi siberijäiste tundrate (tegelikult küll Märjamaa tänavate, aga tunne oli suht sama).
Esmalt oli päris mõnus - tundsin, kuidas ninnu (nina) sõõrmed mõnusalt kokku kleepusid külmas (see on kaif nõnda külma ilmaga), mõni minut pärast hakkas ka nägu jäätuma. Naeratad korra ning inertsist on see naeratus su näol 2 minutit (kas pole tore). Kuskil 5 minuti pärast hakkas juba vaikselt valus: nina otsa enam ei tundnud, rääkimata siis veel mõnusast kokku- kleepumistundest ja lihased mu näos muutusid nõnda tundetuks, kui pidalitõbisel - keegi oleks võinud vabalt knopka mu põske pista ilma, et mina teist nägugi oleks teinud. Juuksurisse jõudes tundsin "mõnusaid" nõela pisteid oma põses. Mõtlesin, et kas sellist talve me tahtsimegi?
Tagasiteel kordus kogu see sama jant. Siiamaani olen õnnelik, et ninaots mustaks ei läinud ega pidanud seda amputeerima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

No comments:
Post a Comment