Thursday, June 17, 2010

Der erste Arbeitstag!



Niii :DNüüd siis minu esimesest päevast töööööl :D (ülejäänud mula jätan loppu)

Hommikul pidin ruttu, ruttu minema Escheni (see on külake Liechtensteinis, kus ma elan) keskväljakule ning ostame endale ühistranspordi kuupileti (27 franki, ehk siis 270 krooni. Odavam kui pilet Edgaraadias). Pilet ostetud, cash voetud (ega siin siis ei olda nii modernsed kui meil Eestis. Pea mitte kuskil ei saa kaardiga maksta :S). Aeg bussile minna.
Andi seletas, et Eschenis lähen bussi peale nr. 13 ja Schaan Bahnhofis vahetan bussi ning lähen 12 peale, mis viib mind Vaduzi. Peatuse nimi on Städtle. Motlesin, et kui raske see ikka saab olla.

Nii...buss jäi paar minutit hiljaks (närv tousis), siis paanitsesin vaikselt seesmiselt, et kas ma ikka Schaan Bahnhofi ära tunnen - tundsin. Siis pärast motlesin, et kas ikka läksin oige bussi peale - läksin. Seejärel oli veel alles jäänud oiges peatuses maha minna ning suveniiri pood üles leida - leidsin ja läksin ja koike seda oigel ajal. Pinge langus
Inimesed olid seal väga toredad, hästi sobralikud ja sajast erinevast riigist - Shveitsist (Makedooniast originally), Leedust, Taiwanist, Jaapanist, Portugalist jne jne jne. Aga enamus rääkisid ikkagi saksa keeles ja nii ka siis mina purssisin seda seal oma kiviaja murdes. OUDNE...siiamaani on keel sellest koigest solmes. Aga suvelopuks olen selline saksafiloloog ;) Proud of myself.
Ükski nimi mulle muidugi meelde ei jäänud, v.a. Olga, kes on Leedust ning kes usutles mind pidevalt. Teda ikka huvitas, et kui hästi ma vene keelt oskan. Kahjuks pidin tema ootusi petma, kui teatasin, et oskan numbreid, paari viisakusväljendit ning sellega minu venekeelealased teadmised kahjuks loppevad. Aga kull ma vajalikud väljendid 28. juuniks selgeks opin. Siis peaks nimelt tulema poodi suuuur kari vene turiste (Jei für mich :D). Mr. Dill (kes on mu boss) oli väga onnelik kuuldes, et mul on mingigi vene keele teadmine :D

Täna ma tegelt väga midagi olulist ei teinud, rohkem oppisin ja uurisin, et kuidas asjad käivad. Panin asjadele hindu, tegin kommipakke (selline mix, kus on hästi palju erinevaid shokolaade) ning isegi korra pidin raha votma ja tagasi andma (siis hakkasid küll käed värisema ning kujutasin ette, kuidas pood jääb kahjumisse ning pankrotistub). Hommik oligi selline insane - mingi 100 japsi lihtsalt voolas uksest sisse ja igaüks tahtis mingit nänni osta - ja veel mingit motetu nänni. Näiteks üks mees ostis endale 6 mingit koristi moodi asja, aga see mitte ei korisenud, vaid tegi lehma häält, kui ühelt küljelt teisele keerata. Nooo mida sa teed sellise asjaga? Ütled perele, et näed, toin teile kingitusi - lehmahääli imiteeriv JUNN. Aga noh, eks ta ise teab.
Muidu on seal poes hästi palju toredaid, ilusaid ja erilisi asju - aga retsilt kallid. Normaalsete asjade hinnad algavad ikka 20 frangist ehk siis 200 kroonist.

Nii...see ongi vist koik minu esimest tööpäevast...kui mingeid küsimusi on, siis voib ju alati küsida :D

Motlesin et kirjutaks veel teisipäevast, kui ma kohtusin oma bossiga esimest korda - Mr. Dilliga.
Me läksime Andiga restorani, mis kuulub Härra Dillile, istusime maha, tellisime juua ning jäime Gina't ootama (kes tegeleb uute töötajate palkamisega). Ning äkitselt ilmub mingi selline itaalia maffiosniku välimusega mees (juuksed geeliga taha kammitud, pluus eest nabani lahti nööbitud, kuldketid kaelas. *Voib-olla natukene liialdasin, aga noh, ega see väga vale nüüd ka ei olnud* Ning see mees hakkas küsima, et kas sa tahad tööd, millal sa alustad, kui kaua sa tahad töötada, kus sa tahad töötada. Vähe creepy ei olnud we. Hiljem ta sai aru, et mind on juba tööle voetud ning hakkas rääkima, kuidas ma pean ikka tegema seda, mida tema tahab ja kuidas tema seda tahab. Ainuke asi, mida ma kogu selle aja jooksul suutsin teha, oli vaadata talle oma suurte silmadega otsa ning noogutada alandlikult. See kohtumine ikka hirmutas täiega ära. Motlesin, et nüüd on mul kriips peal - teen ühe vea ning saan vastu näppe nii et silmist pisarad jooksevad. Hiljem tuli Gina, kes oli sellise välimusega, et on Mr. Dilli naine (aga vist ikkagi ei ole, sest ta teietas teda). Tema oli hoopis teisest puust, naeratas ja tegi nalja, oli sobralik. Selle peale ma natukene rahunesin ning motlesin, et ehk ikka ei saadeta gaasikambrisse, kui panen ühe lilla liniku valgete sekka. Pärast kohtumist viidi mind poodi vaatama - pood on avar, heledates toonides, SUUR. Toesti hästi tore pood. Eestis olles kujutasin, et pean töötama mingis pisikeses boksis kuskil kunstimuuseumi ja lamava eide vahel (seal on mingi selline skulptuur), aga ei...koik oli normaalne. Thank god for that.

AGA eile oli sensatsiooniline päev - SHVEITS KICKED SPAIN'S ASS. See oli midagi uskumatut. Mina, Andi ode Doris, Andi vend Daniel ja nende ema Helena läksime koik seda matshi Vaduzi (mis on FLi pealinn) suurelt ekraanilt vaatama. See ohkkond, mis seal platsil valitses, oli lihtsalt nii äge ja vorratu. Ma olen vist nüüd natuke Shveitsi fänniks hakanud. Aga eks näis, voib-olla järgmises poruvad maapohja :D Ja kui see juhtub, siis tomban mina ka leebet. Ma olen nagu Rooma palgasodur, kes kohe minekut teeb, kui mingi teine väejuht rohkem maksab :D Nii ka minul. Ma olen ära ostetav ;)

Ja nüüd paar pilti











Kuninga/printsi loss ja Liechtensteini lipp

Wednesday, June 16, 2010

Last week of Estland...

Nii...
oma sissekannet peaks vist alustama uudisega (mida loomulikult koik mu blogilugejad tegelikult juba teavad), aga selguse mottes teatan ma selle uudise ametlikult ka siin.

Homsest (17.juunist) alustan ma tööd Liechensteini pealinnas, Vaduzis. Nimelt olen ma müüja ühes suveniiripoes.

Tegelt peaks vist alustama oma juttu minu viimasest nädalast Eestis (WARNING! Sissekanne toatab tulla pikk). Oigemini küll minu 5st viimasest päevast :D

Kolmapäeval (9.juunil) motlesin, et oleks ilgelt lahe minna välja, pidutseda ja olla hull veel viimast korda (ok, mitte päris viimast korda). Kirjutasin Facebooki oma lameda kirja ära ning mitte KEEGI ei vastanud sellele, välja arvatud mu truu sobranna Britta. Mul on siiski teooria, et inimesed oleksid mingitki elumärki näidanud, kui Britta oleks selle kirja valmis meisterdanud (tal on kohe käppa selliste asjade peale). Oh well, kuna keegi vedu ei votnud, siis otsutasime ka Brittaga, et ei lähe. Oleme kodukanad ning kohtume alles reedel, Britta sünnipäeval. Kell hakkas juba ohtusse tiksuma, igavus kasvas sekunditega ning äkitselt kella 21.00 ajal helises mu telefon, mille teises otsas oli shvipsine Britta, kes pakkus välja, et voiksime ju siiski minna (tegelt ta oli kahtlev, kas minna, aga minu äärmiselt mojukas veenmistaktika ei andnud talle muud voimalust kui noustuda). 1 point for me :D
Kella 23.00 ajal joudsime Embassysse (EMBASSY). Joime Brittaga kakse tema tasuta siidrit, siis tegime veel ühed Italian mojitod ( campariga, ei olnud väga hea...ei soovita) ning kella 1.00 ajal voi nii suundusime Hollikasse, et tantsu keerutada kuni jalad solmes. Kuigi jah..me Brittaga rohkem lollitasime seal tantsuporandal. Tegime klisheelikke tantsuliigutusi John Travolta hiilgeaegadest. Uhesonaga olime meestemagnet :D
Hollikas märkas Britta (Nagu ta alati märkab), et sinna on joudnud ka osa Embassy rahvast. Pärast paari pilkude vahetamist (Embassy kutiga), tuli ta meie juurde (loomulikult pärast seda, kui Britta suutis meie marki natukene margistada). Tuli välja, et tüübid olid Austraaliast ning üks neist on Eestis lausa juuli keskpaigani (nii et naised, jookske tormi ;))
Üldiselt oli väga lahe (veel üks lahe asi - ma avastasin, kuidas selle läpakaga suurt ü'd teha - feeling proud of myself :D) Joime, tantsisime, hängisime vanalinnas ning olime Brittaga niisama ilusad.
Aaaa...Hollywoodis nägime ebakaines olekus Kaiat kaa - she looked fiiiine :D
Hommiku saabudes otsustasid Austraallased lahkuda - ehk siis iga roju oma koju, aga kui koduaeg kätte joudis, siis üks roju läks teise koju ja selleks rojuks oli BRITTA :D mina jäin ühe teise austraallasega kahekesi ning mida valgemaks väljas läks, seda koledamaks ta muutus. kella 5e ajal votsin takso ning porutasin koju magama.

Neljapäeval kohtusin Annikaga. Oli saatuslik päev, mil me pidime Brittale leidma tema sünnipäevakingi....ühesonaga Mission Impossible algas :D
Lühikokkuvote: Solaris, Rotermanni keskus (kus pood Adidas Originals oli pankrotistunud, koos ülejäänud 80% poodidega seal), Solaris (Nike, Extreme Sport, Quicksilver, reede), Morsh, Solarise ette, Tondil asuv Nike'i, Reeboki ja Adidase outletid. NB! Terve tee me Annikaga kondisime (v.a. Tondile - see oleks juba maratoni mootu andnud). Teel Tondile me Annikaga bitchisime Brittat, et kui prits-perse ta on ja midagi talle ei sobi. Wa are very sowwy, Britta.
Kell oli juba pool kuus, kui Tondilt tagasi linna joudsime ning ma pidin hakkama sättima ennast kinno minekuks. Nimelt otsutasin ma veel viimast korda vaadata filmi ingliskeeles ja selleks onnelikuks sai "Seks ja linn 2". Kinno läksin ma oma hästi hea ja kauaaegse sobranna Kleiriga.
Film oli rahuldav - hea, aga mitte suurepärane. Paaril korral filmi jooksul motlesin, et kas ma tulin muusikali vaatama? Kogu see meediakära ja salatsemine selle filmi ümber on täiesti pointless, küllap filmitegijad tundsid, et film ei ole päris 100% oma nimevääriline ning otsustasid hush-hush olla.
AGA - enne veel. Reio oli öelnud Annikale, et Adidase tooteid müüakse veel ka Kristiines ja Stockmannis (Kristiine oli juba eelnevalt ära spioonitud) ning Annika suundus üksinda Stockmanni (aplaus sulle). Ja ime-ime....seal see meie püha graal oligi..ootamas meid...

Reedel, mil sadas taevast alla tonni jagu vett ning muud jama (kuigi muu jama vois ka pärit olla maast), siis mina seadsin oma jalakesed kell 12.00 linna poole, et saada koik asjad Britta sünnaks ja minu reisiks.
Kell 19.20 pidi Annika peika koos Annikaga mind kesklinnas peale votma. Ooo kaunis hetk sa viibi veel (nagu Faust ütles). See kaunis hetk oli hetk, mil ma esimest korda nägin kuulsat ja müütilist Reiot :D
Reio - on nagu linnalegend. Sa tead, et ta on olemas, temast räägitakse pidevalt, aga sa pole teda kunagi oma silmaga näinud. Tekib küsimus, kas üldse see isik olemas on. Nüüd voin ma öelda, et on olemas ja mina olen teda näinud. Ta on lihast ja luust inimene, kes soidab surnumatja autoga (Annika sonad)
Kell .... joudsime me Britta juurde - soime kooki, avasime kinke ning tegime sushit. Ülilahe oli, rääkisime, karjusime, soimlesime ning maadlesime, ühesonaga tegime koike, mida ühel korralikul sünnipäevapeol peab tegema.
Kella .... ajal helistasime taksosse ning porutasime linna (esmalt tuli panna mängu naiselikud volud. Meid oli 5 ja taksos kohti 4. Ära tegime. Soit linna poole vois alata). Linna joudes viisid jalad kui voluväel Embassysse - tegime kokaiini ning joime kokteile ja siis ühines meiega Reio. Ning koik kohtusid temaga lopuks - minu moment of glory sai läbi - my 15 minutes of fame - aga see oli hea kuni kestis :D
Viimaks lahkusime Embassyst ning suundusime Tacosse...seal toitu oodates oleks meile ette kasvanud habe ja juuksed oleks halliks läinud. Sellise saatusega me aga leppida ei soovinud ning lahkusime vabatahtlikult. Ja siis....out of nowhere, teatas Annika ja Hakk, et nad lahkuvad ning jätsid meid Brittaga kahekesi. Oh well...me panime kohe padavai Hessi, soime burksi, joime koksi (tegelt küll sprite'i, aga koks riimus ;)) ning olime lihtsalt supper ilusad :D nagu alati
Kell oli midagi 4.30ne paiku kui porutasime Brittaga Viru juurde. Tshekkisime oma esimesed bussiajad ning seejärel läksime ummisjalu Viru terminali, kus ma lohkusin ühe kraanikausi ära ning hiljem magasin terminali pingi peal....väga produktiivne hommik oli. 5.33 olin nii mina kui Britta oma transpordi peal ning läksime koju magama.
Laupäeval Märjamaale, et pakkida ja veeta viimased hetked Mammu, Lonny, Pärru ja Snoopy'ga (mu loomadega).

See sissekanne on juba liiga pikaks veninud. Homme siis kirjutan oma esimesest tööpäevast ja muust toredast, mida ma olen juba siin FLis joudnud teha.

NB! Sellel arvutil ei ole o'd lainega, y ja z on oma kohad vahetanud, "!" asub x kohas jne jne. Ullumaja.

Tuesday, June 8, 2010

Finlandia

Nagu mainitud, siis ma käisin Soomes (woot, woot). Maa, mis on kodumaaks ksülitolile (http://en.wikipedia.org/wiki/Xylitol), täissöönud, -joonud soome meestele, põhjapõtradele, jõuluvanale, lagritsale jne jne jne
Igatahes minu teekond algas Tallinnas kell 14.00 koos täisjoonud keskealiste ja pensionärist vanuritega (it was very awesome - NOT). Laev oli über aeglane, tigu oleks ka Helsingisse kiiremini jõudnud kui see laev. Aga nagu Kärt (mu ülilahe onutütar) teatas, et see laev (mis oli vist Princess) ongi mõeldud sellistele näost paiste ja punaseks joonud soomlastele, et nad seal saaksid veel juua ja veel rohkem maasistuda (jah, selline tore seltskond oli). Aaa ja siis need purjus soomlased mängisid Bingot (über fun)....
Laevas olles mõtlesin, et olen äge turist ja ostan lattet, vahin illuminaatorist välja (nii vist kutsutakse laeva aknaid. Seda teemat võiks veel edasi arendada. Miks ei või laeva aknad olla aknad, vaid peavad olema illuminaatorid? Miks on laeva aknad erilisemad, kui teised aknad?) ja igatsedes näen Tallinna vanalinna torne eemaldumas. Läksin baari ja küsisin, et kas kaardiga ka maksta saan. Äi saa, ainult siis saab, kui on mastercard. Minul, ropul ja vaesel eestlasel aga oli ainult visa ja nii ma oma romantilisest ajaveetimisest ilma jäingi. Istusin toolikesel, sõin oma kolm-kuud kopitanud ja säilitusaineid täis Rimi võileiba, vahtisin purjus tantsivaid, kiimas soomlasi ning mõtlesin, et millised ägedad 3 päeva ma Soomes veedan (without sarcasm).
Helsingisse jõudes jäi Kärt hiljaks, sest oli tipptund. Autosse istudes hakkas Sannu (Kärdi tütar) automaatselt röökima ja mitte lihtsalt nutma, vaid kõrvu ummistavalt karjuma. Natuke kurb oli ja tundsin ennast selles röökimises süüdi olevana (mida ma ka vist olin, aga Kärt ei tahtnud seda väga tunnistada).
Sadamas läksime otse Andule järgi (kes on Kärdi poeg). Andu on totaalseks skeiteriks hakanud, ullumaja (jah, ullumaja, mitte hullumaja) ütlen mina selle peale. Alles eile oli ta armas ülikonda kandev kuueaastane ja nüüd on ta räme skeiter. Kuidas küll aeg lendab (Liis pühib härdalt pisaraid).
Igatahes läksime Helsingis ühte Kebab/Pizza kohta, mida omavad ainult türklased. Tundus, et vanem türklane oli oma silma peale pannud Kärdile - tegi allahindlust ning andis isegi tasuta sööki, vot tak....Kärdil on käpp sees:D
Mind aga piidles mingi noorem türk...väga ebamugav oli. Aga pizza oli ülihea...mmm(liis hoiab kaussi suu all, et diivan märjaks ei läheks ;))
Pärast läksime Kärdi juurde, mis on ülilahe korter Helisingi äärelinnas. Korter on mõnusalt sisustatud ja kohe tekib selline kodune tunne...good job, Kärt
Aga enam-jaolt olin ma ikkagi läinud Helsingisse shoppama (mis ei läinud nii hästi, kui ma oleksin tahtnud/lootnud)
Käisime Hobby Hall'i outletis, Stockmanni outletis, H&M'is ja kuskil veel (mida enam ei mäleta)
Leidsin väga ilusaid ja toredaid asju, mis KÕIK olid mulle suured. Kohutav. Stockis oli hääästi lahe jakk/mantel ja terve stange oli ühte mudelit täis. Hakkasin pihta - L, L, L, L, XL, L, L, XL,XL jne. Oleks siis olnud üks Mgi. ei...välistatud. Siiski õnnestus mul Soomest tagasi tulla 2 paari tenkudega, jopega, õhulise suvise pluusiga ja kootud hõlstiga.
Soomes oli ka esimene kord, kus ma nägin täispikka Ellen Degeneres Show'ed. Üliäge. See naine on lihtsalt niiii energiat täis, naljakas, lahe. Uskumatu naine, tõesti...respect.
Tegelt peaks Kärdist natuke rääkima ka. Ta on minu onutütar, 30...vist... :D Ülilahe inimene - sõbralik, vastutulelik, üli üli inimene :D Ta on elanud Soomes, siis kolis Ameerikasse (elas seal paar aastat koos Anduga), tuli tagasi Eestisse ning nüüd on taas Soomes. Ta on selline meie suguvõsa mustlane :D Ta ei suuda ühes kohas pikalt olla. Kui ma esmaspäeval Helsingisse läksin, siis tema oli just paar tundi tagasi käinud ülikoolis intervjuul. Vot selline naine on Kärt.
Anyways, tagasitulles ühines Kärt ka minuga ning neljakesi tulime tagasi Tallinnasse ning äkitselt 3 päevaga oli Eestis niiii soojaks läinud. Ma olin lihtsalt pikali kukkumas, niii mõnus oli. Kohe helistasin Brittale, et teda veenda välja minemises (lost cause). Väike solvukas ja koju magama :D


Friday, May 14, 2010

Examen...

On mai ning kätte on jõudnud eksamikuu. Seega ei ole mul aega, et siia kirjutada oma tegemisi ja toimetusi (neid on). Nii et tuleb oodata eksamite lõppu.
Spoiler alert:
*Selle nädala alguses (10-12 ma) olin Soomes.
*13. mai olin kursaõe (Anne) juures grillimas ja chillimas

Stay tuned...

Thursday, April 29, 2010

Скатертью, скатертью дальний путь стелится

Vasakult paremale: Laura, Britta, Ingrid, Hakk, ME, Annika (birthday girl)
Pildilt puuduvad: Siim, Kaia, Mänts...tundub, et sai vist kõik öeldud...

Nädal on möödas ja nüüd kogusin hoogu, et jutustada neljapäevast - Annika sünnipäevast. Seletada, mida me tegime, kus me käisime ja mida ma sellest kõigest arvan :D

Leppisime kokku, et kohtume Viru ees kell 21.30 (mina hääletasin Viru sees poolt, aga Lauri tuli ja purustas mu unistuse, kui ütles, et Viru on lahti kella 21.00 - siiamaani on raske sellega leppida) Igatahes, mulle tundus, et see on niiiii hilja, ei jõua lihtsalt enam kodus olla. Tahaks välja minna juba ja olla ja lõbutseda (bare in mind, et ma ei olnud väljas käinud jaanuarikuust saadik - KOHUTAV). Ja siis tuli superman Siim, kes päästis mind, kui ütles Facebookis, et võiks ju varem kokku saada, mina backkisin teda uppi ja nii me kakse kokku saimegi. It was soooo romantic - NOT, aga lahe ikka :D TÄNKS SIIM :D
Üritasin veel Siimule pähe määrida ketse/tosse, mida müüakse TrendExpressis. Ma arvasin, et talle meeldiksid need (sest minu arust oli see nii tema stiil), aga ta siiski ei olnud nii vaimustuses, kui ma oleks tahtnud :/ oh well..at least it was for a good cause.

Seejärel helistas Britta, kes oli genereerinud oma pisikeses, väikeses armsas pikkade juustega peas MÕTTE (ta on sellistes asjades meister). Ütles, teeme Annikale tünksi(we're so bad :D) Et lähme kõik hoopiski Raekoja platsi, Annikale midagi ei ütle ja siis kui ta lõpuks helistab ja küsib kus me oleme, meid läbi sõimab ja oma pisikese pringi perse Raekoja platsi veab, siis meie laulame talle platsi keskel kõvasti ja valesti sünnipäeva laulu. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja (ma olin täiega nördinud, ma oleks täiega tahtnud laulda talle ja sellist üllatust teha), sest muidugi ei jõudnud enamik inimesi õigeks ajaks (enne 21.30) Raekoja platsi ning seega "tünksi" tegemine ei tulnud välja ja tema ditchime Viru ees oli kah mõttetu (sad :()

Igatahes Annika lõpuks jõudis Vanalinna, õnneks ei olnud ta väga kuri (thank god, I wouldn't like to piss her off) ja suunasime oma sammud sellisesse toredasse ja alkoholivabasse shoti-baari nagu Noorus (tegelt ei olnud need alkoholivabad shotid, aga maitsesid küll nagu morsid - võib-olla oleme me liiga treenitud, et hinnata neid shotte, või oleme me Embassy poolt ära hellitatud - go figure) Igatahes oli seal Nooruses ilge kamm: minu ülesandeks sai Annika tähelepanu hajutamine sel ajal, kui Britta, Kaia ja muud loomad sättisid sünnipäeva lauda (koogike, mille mina ja Britta olime teisip. välja valinud, koogikese peale küünal, kõrvale kaart, kink). Õnneks kõik toimis ja Annika oli rõõmus ja üllatunud (vähemalt ma loodan, et ta oli). Me olime ka raha varunud selleks, et Annikale osta 5ne morsi set, oih sorry, shoti set- OOOPS :D Annika ise ostis ka meile morsse, I mean shotte. Magusad ja head ja maitsvad, aga alkovabad - not our thing. Jõime oma shotid ära ning seadsime sammud Hella Hundi poole...

Seal me istusime, jõime siidrit - Siim jõi õltsi nagu õige mees kunagi. Rääkisime juttu, olime lahedad ja niisama toredad. Meie selja taga olid ka vist mingid NATO ninad (aga mingid tähtsusetud, sest neil ei olnud turvamehi - and you wanna call yourselves men?). Millest me Hellas Hundis rääkisime? Mina rääkisin vahepeal Ellen Degeneres'ist (don't ask me why and what), siis me rääkisime veel midagi, mida ma enam nii väga ei mäleta - hägune, mitte lünklik - biiiig difference. AAA Siim tegi tequila shotid ka :D Lahkusime Hellas Hundist ja läksime Embassy'sse

EMBASSY

Maailma parim lounge - cocktail bar. Shotid sisaldavad alkot ja kammivad päid :D Embassy oli oma interjööri muutnud: alumine korrus oli suhteliselt kinni pandud (ainult WC-sse sai seal minna) ning ülemist korrust oli laiendatud. Changes aren't bad things. Tegime seal kokaiini (shotti, mitte puru mida saab ninna tõmmata ja veeni süstida). Ülikõva oli. Istusime seal natukene, Tauri tegi meist grupipildi - olime ilgelt lahedad :D Embassy'st läksime edasi Hollywoody (klubisse, mitte lennuki peale, we weren't that drunk)

Enne klubisse sisenemist tuli kellelgi meist ilgelt hea mõte - ja ilgelt on jutumärkides - "ilgelt" hea mõte. Tegelt kui ma nüüd mõtlen, siis oligi ILGELT hea mõte, sest mul pohmakat ei olnud ja klubis sai odavalt läbi - ei pidanud uusi jooke juurde ostma. Läksime siis mina, Laura, Britta ja keegi oli veel....Ingrid? Valli baari (kurikuulus Valli baar, millest on isegi dokumentaal tehtud, vot tak) ja tegime millimallikad. Väga awesome oli, kulistasin oma shoti alla, 2 sekundit oli normull, suutsin isegi öelda, et polegi nii õudne ja siis....oi oi oi, kõri tahtis kurgust välja põleda - aga kammis ja oi kuidas kammis. Ei kahetse - Laura vist kahetseb natukene :D Sowwy Laura....
Pärast Vallikat jooksime ruttu Holli, et saada tasuta sisse (oli ju neljapäev ning Pack the Place)

Jõudsime õigeks ajaks (we are supermen - or Anastasia, we can teleport ourselves from point A to point B ;)). Igatahes jõudsime kluppi ja Annika oli nii heas tujus, et tegime mulle, Mäntsile ja Siimule joogi välja (thank you, Annika :D). Klubis tantsisime, kõndisime ringi, olime lahedad :D Ega midagi eriti muud ei juhtunudki. Aaa, välja arvatud see, et mingid ameeriklased attach'isid ennast Annika külge:D

Klubist lahkudes otsustasme minna Taco Expressi (mmmmm....nämmm). Sinna tulid ka meiega need ameeriklased, kes, nagu välja tuli, olid US Air Force'ist. Sellised kõvad vennikesed. Tacos sõime, jõime ja olime toredad :D

Mina olin teinud aga SUUURE, GRANDIOOSSSE vea. Ma olin õhtul pannud jalga kontsaga saapad/kingad. Ja Tacost välja tulles minu jalad surid - SURID ja ma ei tee nalja. Täna on neljapäev, mis tähendab, et sellest peost on möödas terve nädal JA MU VARBAD ON SIIAMAANI SURNUD....SURNUD. Ilu nõuab ohvreid :/

Tacost tulles komberdasime mina, Britta ja Hakk busside ja trammide peale. Koju jõudsin kell 6.00. Läksin magama ja ärkasin kell 11.00, et kooli minna (I know, I'm responsible) ja pärast tunniajast ootamist teatas õppejõud, et külalisõppejõud pole suvatsenud kohale tulla, kõnedele vastata ega ise helistada ning loeng jääb ära. Ma ei olnud väga õnnelik :/

Selline oli siis 22.04 neljapäev. Kui mu pikas ja üüratus sissekandes on vigu, siis palun öelge seda kommentaarides (jah, ma pean silmas sind Britta, minu blogi politseinikku) mul ei ole hetkel energiat, et seda uuesti läbi lugeda... :D

I know. I'm a lazy little bastard
Just saying :D:D:D

Tuesday, April 27, 2010

Betty White, Edgar Savisaar ja Priit Võigemast

Ühesõnaga minu tänaöine uni.

Nägin unes, et olin vanglatüüpi ehitises koos väga paljude inimestega - minu vanaema, Savisaar, Võigemast ja isegi Betty White.
Siit siis tuleb see, mida ma suudan meenutada:
Vanaema ja tema sõbranna läksid rongiga kuskile poodidesse (nägin neid jälle alles hiljem).
Edgar cruises seal vanglatüüpi majas ringi ja ta oli oma nahkmantli (sellisest helepruunist nahast) kuskile laua nurgale pannud ja mina millegi pärast proovisin seda selga (don't ask me why).
Seejärel tulid vanglasse Priit Võigemast ja tema "naine". Ma veel küsisin, et miks te siin olete ja nemad vastasid umbes midagi, et vanade asjade pärast (ei saanudki teada, mis need vanad asjad olid - vist). Võigemast kohe küsis, et kas siin vabasid konge ka on ja mina küsisin, et kus nad varemalt olid. Võigemast vastas, et sööklapoolses tiivas, paremat kätt esimene uks (täpsustas veel, et uks, millel on trellid sees ja väljas). Seejärel ma truult juhatasin nad sinna.
Edgar oli kuskil tagasi ilmunud ja ma ei tea kas ma kujutasin seda ette või oligi nii unenäos, et Edgar üritas mind täiega sebida (not gonna work old fart).
Järgmine pilt on sellest, kuidas Võigemast tuli minu juurde ja ma küsisin talt, et kas ta leidis oma kongi üles ning tema kostis, et see oli juba hõivatud ning et mujal vabu konge ei olnud (ta tundus isegi natukene õnnetu selle pärast).
Seejärel pakkus Võigemast välja, et võiksime teha majas tuuri. Ta juhatas mind ja palju teisi mööda treppe üles (hästi palju oli neid treppe) ja kui meie läksime üles, siis Betty White tuli alla ning Võigemast hakkas õhku ahmima ning ütles Betty White'ile, kui suur fänn ta on ja kui väga ta austab vanadaami tööd. White vist lihtsalt naeratas ja kõndis edasi. Meie jätkasime ronimist. Lõpuks jõudsime platvormile, mille vaade oli nagu prügimäele. Mina (ilge pussy) hakkasin nutma ja karjuma vist, sest see vaatepilt oli nii õudne (nagu mingist katastrooffilmist). Suured hunnikud prügi (autokummid, igast mustust, õudne) ning allpool voolas mingi oja, mis oli türkiissinine ning ääred mustad (nagu mingi nafta reostus). Vaatepilt oli päris õudne ja kurnav.
Seejärel jõudsime tagasi sinna, kus enamik "tegevusest" toimus. Vanaema oli oma s.h.o.p.p.i.n.g tuurilt naasnud ning muljetas, mida kõike ta oli näinud ja kus ta oli käinud (ta istus kuskil akna ääres, ümmarguse laua ja toolide taga. Laud ja toolid olid omavahel ühendatud).

Selline siis minu uni. Ma ei tea, kas see üldse mingit loogikat omab (vast mitte), aga mõtlesin, et kirjutan üles. Pärast nagunii ununeb.

Tuesday, April 13, 2010

T nagu teisipäev


Täna oli tore päev, ma isegi naersin ja ei tundnud selle pärast ennast halvasti. See tunne on nii kauge ja kättesaamatu olnud viimased nädal aega (I missed you) I wonder if I feel the same on monday...

Täna oli kool...(nothing much more to add) ja seejärel pidin ma enda garderoobi täiustama - kahjuks ei olnud ma selle üle just eriti õnnelik, kui arvestada MILLE jaoks ma seda täiustasin, aga jahiretk oli edukas ning mu ohvriks langes ilus must jakk ja ainult 99.- eest (some might say I'm lucky, but I consider myself successful).

Pärast teatasin Brittale, et mul on plaanis minna kaupsi ja osta sealt üks meloni siider, seejärel mõtlesime, et ostame ära ja siis lürbime seda kuskil nuka taga [ma ei olnud sellest mõttest väga vaimustuses, sest endale käivad natukene närvidele sellised inimesed (tihti peale turistid), kes päise päeva ajal joovad trammipeatuses õlut või siidrit, vuhh], nii et ma laitsin Britta mõtte maha ja läksime hoopis Hesburgerisse (gotta love Britta for doing things I love) - ma võtsin küüslaugu eine ja Britta hesburgeri (just burks, no meal). Esmakordselt kasutasin oma BOONUSKAARTI (jah, ma oman Hesburgeri boonuskaarti, guilty as charged). Ma olin väga uhke enda üle. Kuigi tundus nagu ma ei oleks mingit alekat saanud *confused*

Ja siis me istusime Brittaga Hessis ja jutustasime ja jutustasime ja jutustasime ja jutustasime, kuni kell sai hästi palju ja siis me lahkusime Hessist, käisime Virus kingapoodides suid vesistamas...mmmm....

Note: Mul on vist väikest viisi stalker - he's creeping me out, passis terve ajaloo loengu ja hiljem fuajees ka luusis ringi. I wish he'd stop, it makes me feel uncomfortable.

Wednesday, April 7, 2010

Starting to get my senses back...

Tänase päeva kokkuvõte:
äratus kell 12.00, aelen veel natukene voodis ringi, pesen hambad ja tulen elutuppa, vahin telekat, vahin arvutist seriaale, lähen kööki, avastan, et ei taha süüa, tulen elutuppa, vahin telekat, mõtlen, et peaks poodi minema ja vett ostma, otsustan, et olen liiga laisk, seejärel mõtlen, et aeleks natuke diivanil ka, aelen, siis on jälle igav, otsustan, et kui on igav, siis tuleb magama minna ja enam ei ole igav, lähen magama, ärkan kell 18.00, vaatan seriaale, otsustan, et tuleks ikkagi poes ära käia, käin poes ära, tulen tagasi, vaatan seriaale, õpin natukene, mõtlen, et hakkan guacamolet tegema, hakkan guacamolet tegema, maitsen enda tehtud guacamolet, totaalne p**k, tulen arvutisse ja mõtlen nüüd, et peaks selle mõttetu sissekande kähku lõpetama ja edasi õppima. Lõpetan sissekande, mille ma üpriski tõenäoliselt kustutan paari päeva pärast.

Elu on lill, kui seda pasaga väetada... quot by me või kellegi teise geniaalse inimese poolt.

Tuesday, April 6, 2010

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata...

Ühel hetkel on kõik korras ja teisel....

Kas on see normaalne, kui rõõmustatakse ühe lonksu vee üle, või on see ebanormaalne, et ühe lonksu vee joomist võetakse iseenesest mõistetavalt?
Kas on üldse normaalne, et võime (nimisõna) teha igapäeva toiminguid lendleva kergusega, on iseenesest mõistetav?

Eile mõistsin, et ei...

Wednesday, March 31, 2010

Heaven has returned to earth, or is it just a silence before THE storm...?

Ok, nii....oma kõige, kõige esimeses sissekandes ma mainisin, et ma olen ÜLI ÜLIM teleka fanatt. Just gotta love it (ma olen no-lifer disguised as a lifer).
Igatahes üleeile potsatas mu postkasti kiri - Elionilt (kardsin juba, et olen mingi arve maksmata jätnud või jumal teab mis on juhtunud), aga oh EI - ma saan endale sellise jumaliku, kuid ka saatanliku kanali nagu Fox Life.
Ta on nagu kanalite kanal, jumalate kanal, Olümpose mäelt inimestele kingituseks antud kanal. Ta on nagu paradiis, kust Aadam ja Eeva välja aeti. Ta on lihtsalt supriim.
Ma olen veetnud päevi, nädalaid, kuid, vaadates www.kava.ee'st, mis toredaid saateid sealt tuleb. Ma olen kuulnud sõpradelt, kuidas nad veedavad terveid kolmapäevasid lihtsalt teleka ees, vaadates Fox Life'i. Ja nüüd viimaks on see püha graal ka minu ukse taha jõudnud (read: telekasse).
Kuid ma olen hirmul ja mul on ka põhjust. Inimene alati kardab, kui ta saab oma väikesed räpased mustad küüned, millegi nii püha taha.
Mida ma kardan? Ma kardan seda, et ma ei hakka enam õppima. Ma irdun välismaailmast ning hakkan elama kujuteldavat elu. Ma kardan, et ma kaotan kõik oma sõbrad. Ma kardan, et ma hakkan sööma tonnide viisi rämpstoitu (rohkem kui praegu) ning oma vähese kehalise liikumise tõttu lihtsalt rasvun, kuni mu sääred on mädanenud diivani külge ja mind tuleb tuletõrjekraanaga aknast välja tõsta. Vot seda ma kardan.
Õudne - mis ma teen?
Täpselt 3 h pärast saan teada, siis on 1. aprill ning minu saatus ootab mind - Fox Life....
Wish me luck...

Tuesday, March 30, 2010

Long time no see...

Tere Britta ja Annika - siin on teie kauaoodatud sissekanne :D

Päris palju on olnud tegemist ja sagimist - eksamid, esseed, kodused tööd, haigused, külalised, peod :D
Ega ma eriti ei oskagi midagi seletada, mida ma teinud olen ja kus käinud, aga siis paar seika, mis kohe meelde tulevad.

1. Käisin ühel ilusal talvisel neljapäeval kursakatega kinos "Alice Imedemaal" vaatamas (inglise keeles of course, sest eestikeelne versioon oleks olnud lihtsalt talumatu - kes suudab vaadata Johnny Deppi rääkimas eesti keeles, see peaks saama mingi auhinna, sest mina selleks võimeline EI ole). Film oli hea ja naljakas, loomulikult tegi asja naljakamaks tõsiasi, et ma olin filmi lõpuks veitsa švipsis (nimelt Kaia ja Laura tulid suurepärasele mõttele võtta kinno joogiks siidrit, aga mitte fantat või sprite'i. Britta oli ka kohe käpp ja kuna mina olen selline follower, siis tegin nii samuti, arvestamata oma kalduvust purju jääda pärast paari lonksu :D)
Film oli hea nagu ma enne state'isin, kaadrid, arvutitöö, 3D, aga mis eriti appeal'is oli loomulikult Johnny Depp - tema aktsent (mida eestlane kohe kindlasti ei suudaks sama meisterlikult jäljendada), välimus, käitumine, kõik, kõik, kõik, kõik.
Anne Hathaway oli ka päris hea (tema liikumine muutus pärast igat siidri lonksu järjest naljakamaks ja naljakamaks, kuni ma ei suutnud enam itsitamist tagasi hoida, oh well), aga see oli tõesti väga supper interpretatsioon Valgest Kuningannast. Well Done! Liis approves

2. Minu juures on olnud kaks istumist (vähemalt) pärast mu viimast sissekannet. Mõlemal korral oli kesksel kohal vesipiip - esimene kord oli hea vesipiip, teine kord oli halb (küllap seepärast, et mina selle valmistasin). Hinnang nendele kahele istumisele: oli väga tore...

3. Annika juures olen ka nüüd käinud 2 korda lausa. Nimelt Annika kolis Suur-Ameerika korterist rikkurite rajooni Pirital :D Siuke Beib on. Annika elab koos oma peiksi Reioga, kes käib koguaeg välismaal reisimas (ühel korral võttis isegi Annika kaasa). Igatahes Annika elab nüüd Reioga koos (very hot ;)).
Nii, Reio läks nädalaks Itaaliasse (ilma Annikata) ning Annika kohe kasutas võimalust ning kutsus meid (mind, Brittat, Hakki, Laurit ja Siimu) enda juurde külla. Korter on loomulikult AWESOME. Täiega tahaks endalegi sellist "urgast".
Õhtu suurim atraktsioon: XBOX :D
Teine kord käisin Annika juures just nüüd sellel laupäeval, Lauri ja Siim tulid ka :D tegime natsa vesipiipu ja mängisime ..... exactly, XBOXi. Ühe korra isegi lõin Siimu knock-outi (pole vist vaja mainida, kui uhke ma enda üle olin tol hetkel :D). Reiol on selline tore mäng nagu GTA4 kah. Löööv It, parim mäng in the whole wide world. Lucky you, Reio and Annika. :D

4. Eelmine nädal oli eksamisess(horriiiible). Eile sain esimese tulemuse teada - FEILISIN (kui saaks, siis ma teeksin F'i kaks korda suuremaks). Nüüd on sitt tunne natukene, aga oh well, eks peab üle saama ning keskenduma oma järgnevatele õpingutele ja lootma, et need lähevad paremini.

5. Neljapäeval plaanin nüüd teha "Vana Tallinna & Šampuse (tähenärijate jaoks täpsustan - vahuveini) " PEO. Täiega ootan - peaks kirja kirjutama Facebookis...later

6. Mul on kindel plaan võtta endale koduloomaks SIIL (üks mu sissekanne on ühest mu unenäost, kus ma nägin albiino siili). Igatahes, see sissekanne pani mind asja rohkem uurima ning minu research'i tulemus oli see, et on olemas 1 (2) siili liiki, mida kasvatatakse lemmikloomadena (oh JOY) ja nüüd ma olen seda asja natsa üle kuu ajanud (veebruarist saadik) ning asi on nii kaugel, et VÕIB-OLLA kuskil mai keskel on minu elutoas vudimas pisikene Ville (see saab minu numpsu-pumpsu siili nimeks, kui ta on Ville nägu :D)

Britta ja Annika - ma luban, et ma proovin olla tulevikus parem ja lojaalsem blogitaja ;) Neljapäeval näeme ;)

Sunday, February 28, 2010

I am very sowwy....

Mul on blogi politseinik ja tema nimi on Britta Lõõbas. Ta on minu blogi südametunnistus - tuletab mulle truult meelde, et pole sissekandeid viimasel ajal väga teinud.

Ma luban, et see muutub varsti. Hetkel olen veits haiglane, nii et see on minu tagasilöögi põhjus.

Jääge ootele, sest kokkuvõtlik blogisissekanne on teel ;)

Friday, February 12, 2010

"Hingajad"

See võib esmapilgul kõlada väga imelikult, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi "hingajad", aga mulle tõesti ei meeldi.

Kas keegi on olnud ühistranspordis, kui äkki võtab sinu kõrval istet inimene, kes hingab nagu astmahaige? Arvatavasti kõik. Sellel nädalal oli mul au saada selline "pinginaaber".

See oli saatuslik esmaspäevane päev ning ma olin just tulnud joogast, istusin bussi ning mu kõrval võttis istet 40ndates vanem mees.
Mulle tundus nagu ma oleks taas joogas ning et ta tegi hingamisharjutusi erilise piinlikkusega (IIINHAALE.....EEEXHAAALE) täpselt selline mulje jäi. Vahepeal ta lausa pööras oma näo mu poole...õudukas.
Ma ei saa aru, miks on vaja inimesel hingata nii nagu ta kas kohe sureb O2 puuduse kätte või et hakkab üritama maailma rekordit.

I just don't get these people - please don't judge me!

Monday, February 8, 2010

Albiino siil ja vares, kes muundub kotkaks...

Ühesõnaga minu unenäod.

Need on midagi ebareaalset ja sürri ja midagi nii imelikku, et hommikul ärgates ei suuda ise ka uskuda, mis toimus :D

First dream...(see oli kuskil suvel)

Ma olin taas hommikul üles ärganud ning kell võis kuskil 9 olla (ilmselgelt liiga vara, et enda suurt varvastki liigutada), seega otsustasin kõrvaklapid kõrva panna ja muusikat kuulata, aga ma jäin magama.


The dream was following:

Sõidan autos, jumala chill on olla ning kuulan muusikat. Vaikselt hakkame Märjamaale jõudma (juba näen Orgita maju, surnuaeda, sinise katusega maja :D jne.) Ma siis üritan poistele öelda, et laske mind siin maha (autost, mitte püssist), kuid millegi pärast ei kostu mu hääl muusikast üle. Võtan klapid peast, kuid muusika jätkub. Panen iPodi kinni, muusika jätkub Panen autoraadio kinni, muusika jätkub ning kogu selle aja jooksul ma röökisin oma häälepaelad paigast (üritasin inimestele selgeks teha, et midagi on valesti). Lõpuks jääb muusika vait ning ma röögin oma kopsu põhjast: "PANGE MIND SIIN "Hauakivid ja plaadid" SILDI JUURES MAHA!!!" (see silt eksisteerib päriselt ka ristteel, mis viib mu koju :D). Astun autost maha ning muusika jätkub (kuid teine pala). Hetkeks pööran pilgu selle sildi ("Hauakivid ja plaadid") alla ning näen albiino siili nii paluvalt minu poole vaatamas (tal oli täpselt selline nägu, et võta mind kaasa), mina üritasin talle karjuda, et ma ei kuule ega saa rääkida, sest muusika peksab mul kõrvas non-stop (tegelt küll mitte päris non-stop, aga siiski piisavalt). Võtsin siilikese sülle ning hakkasin kodu poole liikuma, endamisi arutamas, et koju ma teda viia ei saa, sest mul on kaks suurt koera ning nad teevad talle üks null. Seega loogiline järeldus minu jaoks unes oli viia ta mu saksa keele õpetajale (kes on mu naaber).
Mõeldud, tehtud.
Not so fast. Jõuan õpsi maja ette ning näen, et ta on enda maja piiranud mingi 3 meetrise paksu kivimüüriga. Küll ma siis üritasin seda siilikest üle aia visata ja ise üle aia ronida koos siilikesega (siil ei olnud pärast seda vigastatud ega haavatud), aga ei midagi. Lõpuks pidin leppima tõsiasjaga, et siil tuleb koos minuga koju.
Reminder: Muusika peksis kõrvas terve selle aja.
Astusin oma maja uksest sisse (kõik oli ebanormaalselt valge ja hele). Läksin mingist uhkest keerdtrepist ülesse ning trepi otsas ootas mind mu perekond (nagu kuskil ontlikul family portrait fotol). Jälle jäi muusika vait ning ma röökisin neile näkku: "MUL KÄIB MUUSIKA KÕRVAS NING SEE ALBIINO SIIL TAHAB MEIE JUURES ELADA".
Ja siis ma ärkasin üles....


Varese uni oli suht hiljutine ja suhteliselt lühikene...

Ma olen juba päevi vaevanud ennast mõttega, et millist looma endale lemmikuks võtta - küll on mõttes kalad, linnud, roomajad, närilised, imetajad (kõik loomariigi esindajad vast) ning öösel nägin ma midagi sellist...

The dream was following:

Olen kodus ja mõnulen(mmmm...) ja äkki, ei tea kust, lendab sisse vares - räsitud ja isegi veits verine. Ta lendab otse mulle sülle ja paneb pea õrnalt mu õlale (awwwww....). Mul on sõbrannad külas, kuid nad jäävad automaatselt tagaplaanile. Ma lähen vaaguga üles (mul on mingi eritrepp - keerd-eskalaator). Trepp/eskalaator viib mind täpselt minu tuppa (mis ei näinud üldse minu toa moodi välja, see oli lilla ja mingeid imelikke kangaid täis....weird...igatahes), äkitselt töötab mu unes mingi zoomimis võimalus, sest mu pilk zoomib varese suletud kaela...Kui zoom effect on möödas, siis on hetkeks blackout. Ma tunnen, kuidas varese haare tugevneb ümber minu näpu ning kuidas vaikselt lakkab veri ringlemast (õudne tunne). Ma üritan tema haaret lõdvendada, või siis sellest vabaneda, kuid see on liiga tugev. Lõpuks mul siiski õnnestub oma näpp vabastada ning mu ees ilutseb kotkas. Selline kotkas, mida on näha Ameerika filmides...
Ja siis ma ärkasin üles...








THIS TURNS INTO THIS

Monday, February 1, 2010

30. jaanuar - "Überblingen on koht, kus olla."

30. jaanuar hakkas kerge pohmakaga. Hommikul jõin ma enne magama minekut ja magamise jooksul ära kuskil 3 tassi vett (et pohmakas vähe kergem oleks). Ärkasin suhteliselt varakult, kella 13.00 paiku, ning tundsin, et pea tuikas vastikult, võtsin pool tabletti peavalu rohtu ning tundsin, et elu hakkas taas lilleks muutuma :D

Kell 20.00 pidin Annika juurde minema, et TANNU kontserdile minna, seega lihtsalt vahepealse aja lebotasin: aelesin voodis, diivanil, köögis - igal pool.

Lõpuks kui kell sai nii palju, et oli aeg sättima hakata, siis tundsin kuidas excitement kasvas. Poole tee peal kesklinna mõistsin, et ma unustasin MINTTU külmkappi (I blame it on excitement), seega pidin meie (minu ja Annika) algse plaani asendama uuega - ostma kaupsist Minttut ja sprite'i ;)

Kell 20.00 SHARP helistasin ma Annikale ja ütlesin, et olen kohe kohe tema juures. Esmalt ta vabandas sada korda, et tal on kole koridor (ei olnud sellel koridoril midagi viga, veidi asotsiaalse välimusega, kuid me oleme tudengid ega hooli sellest ;))

Mammut veel kodus ei olnud (Mammu on Annika best friend ja korterikaaslane), seega chillisime ja arutasime oma uut tunniplaani (Annika freakis veidi outi, aga pole hullu :D). Natukese aja pärast tutvusin Mammuga ja 2 Mariliisiga - 2 tükki on Kuressaarest ja 1 Mariliis on kuskilt X kohast :D

Asi hakkas lõbusaks minema, sest meil Annikaga olid dringid sees ning Mammu närvas oma outfitti pärast (ta ei teadnud, kuidas Tannut SEEKORD hämmastada. Ta nimelt käib kõigil Tanel Padar & The Suni konsertidel, mis toimuvad Tallinnas või Kuressaares. ). Kõigist sai äkki stiilinõustajad (Ženja Fokinit, või mis ta nimi ka ei oleks, polnud vajagi). Kõrvaltvaatajana oli asi väga koomiline ning hoidsin naeru kinni, kartes, et Mammu võib solvuda (ta on väga tõsihingeline Tanel Padari fänn).

Ok, vahepealne on mõttetu - jõime, sõime ja klatšisime (ma ei hakka nägu tegema nagu me ei oleks klatšinud :D)

Jõudsime siis überisse - mis tuli esimese 15 minutiga välja? Naiste WC oli KATKI. Õudust. Meeste WC'd on ju ühed kõige jubedamad, haisvamad kohad ÜLDSE.
Avastus: Ühes WC's ei olnud tuld, teises ei olnud linki ja kolmandas ei olnud POTTI, seal oli lihtsalt üks suur AUK. Mul on ainult ühte öelda - MEHED

Mammu, julge Eesti naine, läbis selle õudse katsumuse, kuid mina, pussy, otsustasin selle hiljemaks jätta (lootuses, et ehk ma ei peagi minema. Note: ma olin ära joonud mingi 3-4 Minttut sprite'iga ning siidrit - dream on fool, ütlen ma nüüd selle peale)
NB! Hiljem, kui ma sinna läksin, siis oli päris huvitav näha mehi reas pissuaari ääres - enamik neist ei pesnud käsigi - rõv-vee.

Edasi: pool kaks tuli Tanel Padar peale. Mammu, mina ja Annika olime juba aegsasti kohad broneerinud esireas (it felt weird). Minu ümber oli kari kriiskavaid tiinekaid, paar huvitavat kriiskavat keskealist meest ka (just made the party more interesting).

Tanel tuli - nägin äkitselt oma paremalt ja vasakult kõrva juurest ilmumas käsi, mis püüdsid meeleheitlikult Tanelit katsuda, silitada, tunda tema kehaaroome (arvatavasti higi) enda käte läheduses. vastik. Mammu oli selline tore fänn, ta lihtsalt õhkas joovastunult ega suutnud silmi temalt pöörata (how cute)

Mina ja Annika vahetasime aeg-ajalt pilke, mis väljendasid kas meie halvakspanu või uskumatust.
Mõned näited siis:
  1. Mingi tore keskealine mees röökis täiest kõrist: "Narri mind, Tannu, narri mind!" It was just wrong in so many ways that I can't even describe.
  2. Minu selja taga olev beib sooritas mingit rokkimisliigutust, mille tagajärjel tema pikad, feigid, blondeeritud juuksed peksid 2 meetri raadiuses olevaid inimesi.
  3. Mingi tšikk üritas tulla minu ritta, mis oli 1.5 (ma seisin kahe rea vahel), et käppida Tannut kas või hetkeks. Paraku tema strateegia oli mind minu kohalt minema puksida, millele ma vapralt vastu hakkasin. It is quite annoying when some over grilled chicken with fake black hair tries to live on your back.
  4. Tannu kidra onamine oli ka nii vale, kui vale sai olla. Eriti veel see, et ta tegi seda kuskil 2-4 meetrit minu ninast eemal - That aint cool - Mammu loomulikult oli pöördes
  5. Tannu ja mingi teise kidramehe kidra seks 2-4 meetrit minu ninast eemal. How vain can men be?

See kontsert oli selline kultuurišokk. Ma ei ole mingi The Suni fänn - ma ei tea nende laule ega oska neid õieti kaasagi laulda ning Tanel tundub mulle lihtsalt eputrillast kehkenpüks. Aga need naised seal, issand....

Pärast kontserti lahkusime sündmuspaigalt. Jõudsime Annika juurde kuskil kell 4 läbi. Mammu oli üliväsinud ning hakkas kohe usinalt meiki maha võtma, et magama minna. Mul oli aga kõht tühi ning entusiastlikult pakkusin välja, et võiks minna Statoili kabanossi sööma. Esmalt Annika kuulutas mind "Silly Billy'ks" but I know what she wants, and she wanted some hot dogs ;). Igatahes pärast 2 minutilist veenmist ja tema poolt feiki pipardamist, oli meil riided seljas ja sammud Kristiine Statoili pool.
I have to say, no hot dog tastes better than Hot Dog bought at 4 am in the morning ;)
Mina ostsin kaks (sest ma olen õgard) ja Annika ühe. Ma sõin mõlemad kuumad koerad sama kiiresti, kui Annika oma ühte...makes you think

Jõudsime tagasi Annika juurde ning mul oli plaan minna koju esimese bussiga, aga kuna Annika oli nii väsinud (ja ega minagi just kõige erksam lill olnud), siis jäin tema juurde crashima. Jälle jõin ma 3 tassi vett öö jooksul (täiega kartsin, et Mammu ärkab üles minu traavimise peale). Hommikul oli päris lilleline, parem kui 30nda hommik, sest peavalu ega hella tunnet polnud. MISSION ACCOMPLISHED.

Kell 15.00 seadsin sammud kodu poole, et koristada ja lebosse lasta (ja ainetesse registreerida, sest järgmine päev hakkas taas tore ülikool. Ehk siis täna)

Sunday, January 31, 2010

29. jaanuar

29. jaanuaril pidas oma sünnipäeva Kaili, keda ma olen juba teadnud 3 aastat. Tema sünnipäev hakkas kell 20.00. Mõtlesin, et mul on piisavalt aega, et oma päevatoimetused tehtud saada, veel koju minna, üles lüüa ja siis pittu minna. Oh I was so wrong

*shopping should be illegal
*shopping with ANNIKA should be illegal
*going out with ANNIKA should be illegal

Kell 20.00 pidi sünna hakkama, aga mina jõudsin sinna kella 21.00 (on second thought, not that late at all). Märkasin, et kõik on juba kohal - "great". Seejärel avastasin, et sünnipäeva teemaks oli "Shiny and Black" või midagi taolist, loomulikult oli see mul kui luuaga pühitud. Õnneks oli ka Märjamaa Kompanii teine liige selle ära unustanud (Maddis).

Minu algne plaan oli juua üks väike tequila õlu (mmm, nämm) ja siis vb viimase bussiga koju kobida. Loomulikult, kui teed mingeid plaane, siis alati läheb teisiti. Juhtus nii, et viimase asemel tulin ma koju esimesega (sellest ka minu eelmine postitus) ja ühe tequila õlu asemel jõin ma mingi 5 viina slämmi, šampust ja tequilat. Was an interesting night. Järgmisel päeval (tegelikult küll samal päeval), kui hakkasin meenutama pidu, siis ma suutsin mõttes näha pilti, aga hääl oli kadunud. Umbes, kui panna telekas "mute" peale.

Aga ma pidin oma riismed kokku korjama 30. jaanuaril, sest ees ootas õhtu Annika ja Mammuga (kes on Annika best friend ja korterikaaslane)...

Friday, January 29, 2010

Täiesti normaalne on jõuda koju kell 6.30 hommikul. 24h jooksul peaks endale ostma Tallinna ühistranspordi pileti 8-)...

Just saying...

Wednesday, January 27, 2010

Kui on valus, siis on armastus...OH REALLY?

Täna oli väljas kuskil - 25 kraadi. ÕUDNE on minu reaktsioon. Ma olen ikka selline inimene, kes istub taolise külmaga toas teki all ning harrastab no-life'imist - see tähendab, et on msn'is 24/7, istub Orkutis ja Facebookis, ootuses, et keegi kirjutab talle või kommenteerib või teeb lihtsalt niisama nalja. Aga täna ei tulnud sellest midagi välja - pidin juuksurisse minema (hetkeks arvasin, et kuri ilmataat on meelega just taolise külma plaaninud sellisele päevale, kus ma PEAN toast lahkuma).
12.30 oli aeg, 11.45 hakkasin ennast valmis panema (see aeg oli piisav, sest oli vaja ennast sisse pakkida, kui singirull). Jalga panin kõige paksemad teksad ja nende peale veel suusapüksid (oli mõnus küll), talvejope alla kuhjasin fliisi, kampsuni, sviitri, t-särgi ja jaki (oli enam-vähem soe). Nõnda alustasin ma oma teed läbi siberijäiste tundrate (tegelikult küll Märjamaa tänavate, aga tunne oli suht sama).
Esmalt oli päris mõnus - tundsin, kuidas ninnu (nina) sõõrmed mõnusalt kokku kleepusid külmas (see on kaif nõnda külma ilmaga), mõni minut pärast hakkas ka nägu jäätuma. Naeratad korra ning inertsist on see naeratus su näol 2 minutit (kas pole tore). Kuskil 5 minuti pärast hakkas juba vaikselt valus: nina otsa enam ei tundnud, rääkimata siis veel mõnusast kokku- kleepumistundest ja lihased mu näos muutusid nõnda tundetuks, kui pidalitõbisel - keegi oleks võinud vabalt knopka mu põske pista ilma, et mina teist nägugi oleks teinud. Juuksurisse jõudes tundsin "mõnusaid" nõela pisteid oma põses. Mõtlesin, et kas sellist talve me tahtsimegi?
Tagasiteel kordus kogu see sama jant. Siiamaani olen õnnelik, et ninaots mustaks ei läinud ega pidanud seda amputeerima.

Liis! Kes ta selline on?

Mina olen Liis, suure algustähega, keskel kahe "i-ga" ja lõpus ühe pisikese ja märkamatu s-iga.

Kes ma olen?

Faktid:
*sündinud 5. augustil 1990 kuskil 9.40 kandis, Raplas
*elanud terve elu Märjamaal
*lõpetanud kooli, mille nimi on Märjamaa Gümnaasium
*Nüüd on Tallinna ülikooli hingekirjas, erialaks inglise keel ja kultuur

Suhteliselt kidur faktikogu :/ *liis kaalub midagi väga spicy'it välja mõelda, kuid siis loobub sellest ideest. Valetada ei ole ilus*

Mida inimesed minust arvavad:
*hull
*omapärane - imelik
*pshyco
*aktiivne, kelle peale võib alati loota
*laisk (ainuke inimene, kes selle on ära tabanud, on mu hispaania keele õppejõud - way the go man :D)
*meeldib teistele süüa teha (mulle meeldib lihtsalt süüa)
*meeldib pidu panna (meeldib küll, aga telekat meeldib ka niisama vaadata)
*telekafanaatik (can't be more true)
*twisted sense of humour

To Be Continued....

Ma arvan, et ma olen ennast juba piisavalt tutvustanud. Kui ma peaksin hakkama selle asjaga rohkem tegelema, eks siis õpite mind ka paremini tundma ;)

NB! Düsgraafsus on mul veres: valed käände lõpud, puuduvad tähed ja muu selline on minu puhul täiesti normaalne ;)