
Niii :DNüüd siis minu esimesest päevast töööööl :D (ülejäänud mula jätan loppu)
Hommikul pidin ruttu, ruttu minema Escheni (see on külake Liechtensteinis, kus ma elan) keskväljakule ning ostame endale ühistranspordi kuupileti (27 franki, ehk siis 270 krooni. Odavam kui pilet Edgaraadias). Pilet ostetud, cash voetud (ega siin siis ei olda nii modernsed kui meil Eestis. Pea mitte kuskil ei saa kaardiga maksta :S). Aeg bussile minna.
Andi seletas, et Eschenis lähen bussi peale nr. 13 ja Schaan Bahnhofis vahetan bussi ning lähen 12 peale, mis viib mind Vaduzi. Peatuse nimi on Städtle. Motlesin, et kui raske see ikka saab olla.
Nii...buss jäi paar minutit hiljaks (närv tousis), siis paanitsesin vaikselt seesmiselt, et kas ma ikka Schaan Bahnhofi ära tunnen - tundsin. Siis pärast motlesin, et kas ikka läksin oige bussi peale - läksin. Seejärel oli veel alles jäänud oiges peatuses maha minna ning suveniiri pood üles leida - leidsin ja läksin ja koike seda oigel ajal. Pinge langus
Inimesed olid seal väga toredad, hästi sobralikud ja sajast erinevast riigist - Shveitsist (Makedooniast originally), Leedust, Taiwanist, Jaapanist, Portugalist jne jne jne. Aga enamus rääkisid ikkagi saksa keeles ja nii ka siis mina purssisin seda seal oma kiviaja murdes. OUDNE...siiamaani on keel sellest koigest solmes. Aga suvelopuks olen selline saksafiloloog ;) Proud of myself.
Ükski nimi mulle muidugi meelde ei jäänud, v.a. Olga, kes on Leedust ning kes usutles mind pidevalt. Teda ikka huvitas, et kui hästi ma vene keelt oskan. Kahjuks pidin tema ootusi petma, kui teatasin, et oskan numbreid, paari viisakusväljendit ning sellega minu venekeelealased teadmised kahjuks loppevad. Aga kull ma vajalikud väljendid 28. juuniks selgeks opin. Siis peaks nimelt tulema poodi suuuur kari vene turiste (Jei für mich :D). Mr. Dill (kes on mu boss) oli väga onnelik kuuldes, et mul on mingigi vene keele teadmine :D
Täna ma tegelt väga midagi olulist ei teinud, rohkem oppisin ja uurisin, et kuidas asjad käivad. Panin asjadele hindu, tegin kommipakke (selline mix, kus on hästi palju erinevaid shokolaade) ning isegi korra pidin raha votma ja tagasi andma (siis hakkasid küll käed värisema ning kujutasin ette, kuidas pood jääb kahjumisse ning pankrotistub). Hommik oligi selline insane - mingi 100 japsi lihtsalt voolas uksest sisse ja igaüks tahtis mingit nänni osta - ja veel mingit motetu nänni. Näiteks üks mees ostis endale 6 mingit koristi moodi asja, aga see mitte ei korisenud, vaid tegi lehma häält, kui ühelt küljelt teisele keerata. Nooo mida sa teed sellise asjaga? Ütled perele, et näed, toin teile kingitusi - lehmahääli imiteeriv JUNN. Aga noh, eks ta ise teab.
Muidu on seal poes hästi palju toredaid, ilusaid ja erilisi asju - aga retsilt kallid. Normaalsete asjade hinnad algavad ikka 20 frangist ehk siis 200 kroonist.
Nii...see ongi vist koik minu esimest tööpäevast...kui mingeid küsimusi on, siis voib ju alati küsida :D
Motlesin et kirjutaks veel teisipäevast, kui ma kohtusin oma bossiga esimest korda - Mr. Dilliga.
Me läksime Andiga restorani, mis kuulub Härra Dillile, istusime maha, tellisime juua ning jäime Gina't ootama (kes tegeleb uute töötajate palkamisega). Ning äkitselt ilmub mingi selline itaalia maffiosniku välimusega mees (juuksed geeliga taha kammitud, pluus eest nabani lahti nööbitud, kuldketid kaelas. *Voib-olla natukene liialdasin, aga noh, ega see väga vale nüüd ka ei olnud* Ning see mees hakkas küsima, et kas sa tahad tööd, millal sa alustad, kui kaua sa tahad töötada, kus sa tahad töötada. Vähe creepy ei olnud we. Hiljem ta sai aru, et mind on juba tööle voetud ning hakkas rääkima, kuidas ma pean ikka tegema seda, mida tema tahab ja kuidas tema seda tahab. Ainuke asi, mida ma kogu selle aja jooksul suutsin teha, oli vaadata talle oma suurte silmadega otsa ning noogutada alandlikult. See kohtumine ikka hirmutas täiega ära. Motl
esin, et nüüd on mul kriips peal - teen ühe vea ning saan vastu näppe nii et silmist pisarad jooksevad. Hiljem tuli Gina, kes oli sellise välimusega, et on Mr. Dilli naine (aga vist ikkagi ei ole, sest ta teietas teda). Tema oli hoopis teisest puust, naeratas ja tegi nalja, oli sobralik. Selle peale ma natukene rahunesin ning motlesin, et ehk ikka ei saadeta gaasikambrisse, kui panen ühe lilla liniku valgete sekka. Pärast kohtumist viidi mind poodi vaatama - pood on avar, heledates toonides, SUUR. Toesti hästi tore pood. Eestis olles kujutasin, et pean töötama mingis pisikeses boksis kuskil kunstimuuseumi ja lamava eide vahel (seal on mingi selline skulptuur), aga ei...koik oli normaalne. Thank god for that.AGA eile oli sensatsiooniline päev - SHVEITS KICKED SPAIN'S ASS. See oli midagi uskumatut. Mina, Andi ode Doris, Andi vend Daniel ja nende ema Helena läksime koik seda matshi Vaduzi (mis on FLi pealinn) suurelt ekraanilt vaatama. See ohkkond, mis seal platsil valitses, oli lihtsalt nii äge ja vorratu. Ma olen vist nüüd natuke Shveitsi fänniks hakanud. Aga eks näis, voib-olla järgmises poruvad maapohja :D Ja kui see juhtub, siis tomban mina ka leebet. Ma olen nagu Rooma palgasodur, kes kohe minekut teeb, kui mingi teine väejuht rohkem maksab :D Nii ka minul. Ma olen ära ostetav ;)
Ja nüüd paar pilti


Kuninga/printsi loss ja Liechtensteini lipp








