Thursday, June 17, 2010

Der erste Arbeitstag!



Niii :DNüüd siis minu esimesest päevast töööööl :D (ülejäänud mula jätan loppu)

Hommikul pidin ruttu, ruttu minema Escheni (see on külake Liechtensteinis, kus ma elan) keskväljakule ning ostame endale ühistranspordi kuupileti (27 franki, ehk siis 270 krooni. Odavam kui pilet Edgaraadias). Pilet ostetud, cash voetud (ega siin siis ei olda nii modernsed kui meil Eestis. Pea mitte kuskil ei saa kaardiga maksta :S). Aeg bussile minna.
Andi seletas, et Eschenis lähen bussi peale nr. 13 ja Schaan Bahnhofis vahetan bussi ning lähen 12 peale, mis viib mind Vaduzi. Peatuse nimi on Städtle. Motlesin, et kui raske see ikka saab olla.

Nii...buss jäi paar minutit hiljaks (närv tousis), siis paanitsesin vaikselt seesmiselt, et kas ma ikka Schaan Bahnhofi ära tunnen - tundsin. Siis pärast motlesin, et kas ikka läksin oige bussi peale - läksin. Seejärel oli veel alles jäänud oiges peatuses maha minna ning suveniiri pood üles leida - leidsin ja läksin ja koike seda oigel ajal. Pinge langus
Inimesed olid seal väga toredad, hästi sobralikud ja sajast erinevast riigist - Shveitsist (Makedooniast originally), Leedust, Taiwanist, Jaapanist, Portugalist jne jne jne. Aga enamus rääkisid ikkagi saksa keeles ja nii ka siis mina purssisin seda seal oma kiviaja murdes. OUDNE...siiamaani on keel sellest koigest solmes. Aga suvelopuks olen selline saksafiloloog ;) Proud of myself.
Ükski nimi mulle muidugi meelde ei jäänud, v.a. Olga, kes on Leedust ning kes usutles mind pidevalt. Teda ikka huvitas, et kui hästi ma vene keelt oskan. Kahjuks pidin tema ootusi petma, kui teatasin, et oskan numbreid, paari viisakusväljendit ning sellega minu venekeelealased teadmised kahjuks loppevad. Aga kull ma vajalikud väljendid 28. juuniks selgeks opin. Siis peaks nimelt tulema poodi suuuur kari vene turiste (Jei für mich :D). Mr. Dill (kes on mu boss) oli väga onnelik kuuldes, et mul on mingigi vene keele teadmine :D

Täna ma tegelt väga midagi olulist ei teinud, rohkem oppisin ja uurisin, et kuidas asjad käivad. Panin asjadele hindu, tegin kommipakke (selline mix, kus on hästi palju erinevaid shokolaade) ning isegi korra pidin raha votma ja tagasi andma (siis hakkasid küll käed värisema ning kujutasin ette, kuidas pood jääb kahjumisse ning pankrotistub). Hommik oligi selline insane - mingi 100 japsi lihtsalt voolas uksest sisse ja igaüks tahtis mingit nänni osta - ja veel mingit motetu nänni. Näiteks üks mees ostis endale 6 mingit koristi moodi asja, aga see mitte ei korisenud, vaid tegi lehma häält, kui ühelt küljelt teisele keerata. Nooo mida sa teed sellise asjaga? Ütled perele, et näed, toin teile kingitusi - lehmahääli imiteeriv JUNN. Aga noh, eks ta ise teab.
Muidu on seal poes hästi palju toredaid, ilusaid ja erilisi asju - aga retsilt kallid. Normaalsete asjade hinnad algavad ikka 20 frangist ehk siis 200 kroonist.

Nii...see ongi vist koik minu esimest tööpäevast...kui mingeid küsimusi on, siis voib ju alati küsida :D

Motlesin et kirjutaks veel teisipäevast, kui ma kohtusin oma bossiga esimest korda - Mr. Dilliga.
Me läksime Andiga restorani, mis kuulub Härra Dillile, istusime maha, tellisime juua ning jäime Gina't ootama (kes tegeleb uute töötajate palkamisega). Ning äkitselt ilmub mingi selline itaalia maffiosniku välimusega mees (juuksed geeliga taha kammitud, pluus eest nabani lahti nööbitud, kuldketid kaelas. *Voib-olla natukene liialdasin, aga noh, ega see väga vale nüüd ka ei olnud* Ning see mees hakkas küsima, et kas sa tahad tööd, millal sa alustad, kui kaua sa tahad töötada, kus sa tahad töötada. Vähe creepy ei olnud we. Hiljem ta sai aru, et mind on juba tööle voetud ning hakkas rääkima, kuidas ma pean ikka tegema seda, mida tema tahab ja kuidas tema seda tahab. Ainuke asi, mida ma kogu selle aja jooksul suutsin teha, oli vaadata talle oma suurte silmadega otsa ning noogutada alandlikult. See kohtumine ikka hirmutas täiega ära. Motlesin, et nüüd on mul kriips peal - teen ühe vea ning saan vastu näppe nii et silmist pisarad jooksevad. Hiljem tuli Gina, kes oli sellise välimusega, et on Mr. Dilli naine (aga vist ikkagi ei ole, sest ta teietas teda). Tema oli hoopis teisest puust, naeratas ja tegi nalja, oli sobralik. Selle peale ma natukene rahunesin ning motlesin, et ehk ikka ei saadeta gaasikambrisse, kui panen ühe lilla liniku valgete sekka. Pärast kohtumist viidi mind poodi vaatama - pood on avar, heledates toonides, SUUR. Toesti hästi tore pood. Eestis olles kujutasin, et pean töötama mingis pisikeses boksis kuskil kunstimuuseumi ja lamava eide vahel (seal on mingi selline skulptuur), aga ei...koik oli normaalne. Thank god for that.

AGA eile oli sensatsiooniline päev - SHVEITS KICKED SPAIN'S ASS. See oli midagi uskumatut. Mina, Andi ode Doris, Andi vend Daniel ja nende ema Helena läksime koik seda matshi Vaduzi (mis on FLi pealinn) suurelt ekraanilt vaatama. See ohkkond, mis seal platsil valitses, oli lihtsalt nii äge ja vorratu. Ma olen vist nüüd natuke Shveitsi fänniks hakanud. Aga eks näis, voib-olla järgmises poruvad maapohja :D Ja kui see juhtub, siis tomban mina ka leebet. Ma olen nagu Rooma palgasodur, kes kohe minekut teeb, kui mingi teine väejuht rohkem maksab :D Nii ka minul. Ma olen ära ostetav ;)

Ja nüüd paar pilti











Kuninga/printsi loss ja Liechtensteini lipp

Wednesday, June 16, 2010

Last week of Estland...

Nii...
oma sissekannet peaks vist alustama uudisega (mida loomulikult koik mu blogilugejad tegelikult juba teavad), aga selguse mottes teatan ma selle uudise ametlikult ka siin.

Homsest (17.juunist) alustan ma tööd Liechensteini pealinnas, Vaduzis. Nimelt olen ma müüja ühes suveniiripoes.

Tegelt peaks vist alustama oma juttu minu viimasest nädalast Eestis (WARNING! Sissekanne toatab tulla pikk). Oigemini küll minu 5st viimasest päevast :D

Kolmapäeval (9.juunil) motlesin, et oleks ilgelt lahe minna välja, pidutseda ja olla hull veel viimast korda (ok, mitte päris viimast korda). Kirjutasin Facebooki oma lameda kirja ära ning mitte KEEGI ei vastanud sellele, välja arvatud mu truu sobranna Britta. Mul on siiski teooria, et inimesed oleksid mingitki elumärki näidanud, kui Britta oleks selle kirja valmis meisterdanud (tal on kohe käppa selliste asjade peale). Oh well, kuna keegi vedu ei votnud, siis otsutasime ka Brittaga, et ei lähe. Oleme kodukanad ning kohtume alles reedel, Britta sünnipäeval. Kell hakkas juba ohtusse tiksuma, igavus kasvas sekunditega ning äkitselt kella 21.00 ajal helises mu telefon, mille teises otsas oli shvipsine Britta, kes pakkus välja, et voiksime ju siiski minna (tegelt ta oli kahtlev, kas minna, aga minu äärmiselt mojukas veenmistaktika ei andnud talle muud voimalust kui noustuda). 1 point for me :D
Kella 23.00 ajal joudsime Embassysse (EMBASSY). Joime Brittaga kakse tema tasuta siidrit, siis tegime veel ühed Italian mojitod ( campariga, ei olnud väga hea...ei soovita) ning kella 1.00 ajal voi nii suundusime Hollikasse, et tantsu keerutada kuni jalad solmes. Kuigi jah..me Brittaga rohkem lollitasime seal tantsuporandal. Tegime klisheelikke tantsuliigutusi John Travolta hiilgeaegadest. Uhesonaga olime meestemagnet :D
Hollikas märkas Britta (Nagu ta alati märkab), et sinna on joudnud ka osa Embassy rahvast. Pärast paari pilkude vahetamist (Embassy kutiga), tuli ta meie juurde (loomulikult pärast seda, kui Britta suutis meie marki natukene margistada). Tuli välja, et tüübid olid Austraaliast ning üks neist on Eestis lausa juuli keskpaigani (nii et naised, jookske tormi ;))
Üldiselt oli väga lahe (veel üks lahe asi - ma avastasin, kuidas selle läpakaga suurt ü'd teha - feeling proud of myself :D) Joime, tantsisime, hängisime vanalinnas ning olime Brittaga niisama ilusad.
Aaaa...Hollywoodis nägime ebakaines olekus Kaiat kaa - she looked fiiiine :D
Hommiku saabudes otsustasid Austraallased lahkuda - ehk siis iga roju oma koju, aga kui koduaeg kätte joudis, siis üks roju läks teise koju ja selleks rojuks oli BRITTA :D mina jäin ühe teise austraallasega kahekesi ning mida valgemaks väljas läks, seda koledamaks ta muutus. kella 5e ajal votsin takso ning porutasin koju magama.

Neljapäeval kohtusin Annikaga. Oli saatuslik päev, mil me pidime Brittale leidma tema sünnipäevakingi....ühesonaga Mission Impossible algas :D
Lühikokkuvote: Solaris, Rotermanni keskus (kus pood Adidas Originals oli pankrotistunud, koos ülejäänud 80% poodidega seal), Solaris (Nike, Extreme Sport, Quicksilver, reede), Morsh, Solarise ette, Tondil asuv Nike'i, Reeboki ja Adidase outletid. NB! Terve tee me Annikaga kondisime (v.a. Tondile - see oleks juba maratoni mootu andnud). Teel Tondile me Annikaga bitchisime Brittat, et kui prits-perse ta on ja midagi talle ei sobi. Wa are very sowwy, Britta.
Kell oli juba pool kuus, kui Tondilt tagasi linna joudsime ning ma pidin hakkama sättima ennast kinno minekuks. Nimelt otsutasin ma veel viimast korda vaadata filmi ingliskeeles ja selleks onnelikuks sai "Seks ja linn 2". Kinno läksin ma oma hästi hea ja kauaaegse sobranna Kleiriga.
Film oli rahuldav - hea, aga mitte suurepärane. Paaril korral filmi jooksul motlesin, et kas ma tulin muusikali vaatama? Kogu see meediakära ja salatsemine selle filmi ümber on täiesti pointless, küllap filmitegijad tundsid, et film ei ole päris 100% oma nimevääriline ning otsustasid hush-hush olla.
AGA - enne veel. Reio oli öelnud Annikale, et Adidase tooteid müüakse veel ka Kristiines ja Stockmannis (Kristiine oli juba eelnevalt ära spioonitud) ning Annika suundus üksinda Stockmanni (aplaus sulle). Ja ime-ime....seal see meie püha graal oligi..ootamas meid...

Reedel, mil sadas taevast alla tonni jagu vett ning muud jama (kuigi muu jama vois ka pärit olla maast), siis mina seadsin oma jalakesed kell 12.00 linna poole, et saada koik asjad Britta sünnaks ja minu reisiks.
Kell 19.20 pidi Annika peika koos Annikaga mind kesklinnas peale votma. Ooo kaunis hetk sa viibi veel (nagu Faust ütles). See kaunis hetk oli hetk, mil ma esimest korda nägin kuulsat ja müütilist Reiot :D
Reio - on nagu linnalegend. Sa tead, et ta on olemas, temast räägitakse pidevalt, aga sa pole teda kunagi oma silmaga näinud. Tekib küsimus, kas üldse see isik olemas on. Nüüd voin ma öelda, et on olemas ja mina olen teda näinud. Ta on lihast ja luust inimene, kes soidab surnumatja autoga (Annika sonad)
Kell .... joudsime me Britta juurde - soime kooki, avasime kinke ning tegime sushit. Ülilahe oli, rääkisime, karjusime, soimlesime ning maadlesime, ühesonaga tegime koike, mida ühel korralikul sünnipäevapeol peab tegema.
Kella .... ajal helistasime taksosse ning porutasime linna (esmalt tuli panna mängu naiselikud volud. Meid oli 5 ja taksos kohti 4. Ära tegime. Soit linna poole vois alata). Linna joudes viisid jalad kui voluväel Embassysse - tegime kokaiini ning joime kokteile ja siis ühines meiega Reio. Ning koik kohtusid temaga lopuks - minu moment of glory sai läbi - my 15 minutes of fame - aga see oli hea kuni kestis :D
Viimaks lahkusime Embassyst ning suundusime Tacosse...seal toitu oodates oleks meile ette kasvanud habe ja juuksed oleks halliks läinud. Sellise saatusega me aga leppida ei soovinud ning lahkusime vabatahtlikult. Ja siis....out of nowhere, teatas Annika ja Hakk, et nad lahkuvad ning jätsid meid Brittaga kahekesi. Oh well...me panime kohe padavai Hessi, soime burksi, joime koksi (tegelt küll sprite'i, aga koks riimus ;)) ning olime lihtsalt supper ilusad :D nagu alati
Kell oli midagi 4.30ne paiku kui porutasime Brittaga Viru juurde. Tshekkisime oma esimesed bussiajad ning seejärel läksime ummisjalu Viru terminali, kus ma lohkusin ühe kraanikausi ära ning hiljem magasin terminali pingi peal....väga produktiivne hommik oli. 5.33 olin nii mina kui Britta oma transpordi peal ning läksime koju magama.
Laupäeval Märjamaale, et pakkida ja veeta viimased hetked Mammu, Lonny, Pärru ja Snoopy'ga (mu loomadega).

See sissekanne on juba liiga pikaks veninud. Homme siis kirjutan oma esimesest tööpäevast ja muust toredast, mida ma olen juba siin FLis joudnud teha.

NB! Sellel arvutil ei ole o'd lainega, y ja z on oma kohad vahetanud, "!" asub x kohas jne jne. Ullumaja.

Tuesday, June 8, 2010

Finlandia

Nagu mainitud, siis ma käisin Soomes (woot, woot). Maa, mis on kodumaaks ksülitolile (http://en.wikipedia.org/wiki/Xylitol), täissöönud, -joonud soome meestele, põhjapõtradele, jõuluvanale, lagritsale jne jne jne
Igatahes minu teekond algas Tallinnas kell 14.00 koos täisjoonud keskealiste ja pensionärist vanuritega (it was very awesome - NOT). Laev oli über aeglane, tigu oleks ka Helsingisse kiiremini jõudnud kui see laev. Aga nagu Kärt (mu ülilahe onutütar) teatas, et see laev (mis oli vist Princess) ongi mõeldud sellistele näost paiste ja punaseks joonud soomlastele, et nad seal saaksid veel juua ja veel rohkem maasistuda (jah, selline tore seltskond oli). Aaa ja siis need purjus soomlased mängisid Bingot (über fun)....
Laevas olles mõtlesin, et olen äge turist ja ostan lattet, vahin illuminaatorist välja (nii vist kutsutakse laeva aknaid. Seda teemat võiks veel edasi arendada. Miks ei või laeva aknad olla aknad, vaid peavad olema illuminaatorid? Miks on laeva aknad erilisemad, kui teised aknad?) ja igatsedes näen Tallinna vanalinna torne eemaldumas. Läksin baari ja küsisin, et kas kaardiga ka maksta saan. Äi saa, ainult siis saab, kui on mastercard. Minul, ropul ja vaesel eestlasel aga oli ainult visa ja nii ma oma romantilisest ajaveetimisest ilma jäingi. Istusin toolikesel, sõin oma kolm-kuud kopitanud ja säilitusaineid täis Rimi võileiba, vahtisin purjus tantsivaid, kiimas soomlasi ning mõtlesin, et millised ägedad 3 päeva ma Soomes veedan (without sarcasm).
Helsingisse jõudes jäi Kärt hiljaks, sest oli tipptund. Autosse istudes hakkas Sannu (Kärdi tütar) automaatselt röökima ja mitte lihtsalt nutma, vaid kõrvu ummistavalt karjuma. Natuke kurb oli ja tundsin ennast selles röökimises süüdi olevana (mida ma ka vist olin, aga Kärt ei tahtnud seda väga tunnistada).
Sadamas läksime otse Andule järgi (kes on Kärdi poeg). Andu on totaalseks skeiteriks hakanud, ullumaja (jah, ullumaja, mitte hullumaja) ütlen mina selle peale. Alles eile oli ta armas ülikonda kandev kuueaastane ja nüüd on ta räme skeiter. Kuidas küll aeg lendab (Liis pühib härdalt pisaraid).
Igatahes läksime Helsingis ühte Kebab/Pizza kohta, mida omavad ainult türklased. Tundus, et vanem türklane oli oma silma peale pannud Kärdile - tegi allahindlust ning andis isegi tasuta sööki, vot tak....Kärdil on käpp sees:D
Mind aga piidles mingi noorem türk...väga ebamugav oli. Aga pizza oli ülihea...mmm(liis hoiab kaussi suu all, et diivan märjaks ei läheks ;))
Pärast läksime Kärdi juurde, mis on ülilahe korter Helisingi äärelinnas. Korter on mõnusalt sisustatud ja kohe tekib selline kodune tunne...good job, Kärt
Aga enam-jaolt olin ma ikkagi läinud Helsingisse shoppama (mis ei läinud nii hästi, kui ma oleksin tahtnud/lootnud)
Käisime Hobby Hall'i outletis, Stockmanni outletis, H&M'is ja kuskil veel (mida enam ei mäleta)
Leidsin väga ilusaid ja toredaid asju, mis KÕIK olid mulle suured. Kohutav. Stockis oli hääästi lahe jakk/mantel ja terve stange oli ühte mudelit täis. Hakkasin pihta - L, L, L, L, XL, L, L, XL,XL jne. Oleks siis olnud üks Mgi. ei...välistatud. Siiski õnnestus mul Soomest tagasi tulla 2 paari tenkudega, jopega, õhulise suvise pluusiga ja kootud hõlstiga.
Soomes oli ka esimene kord, kus ma nägin täispikka Ellen Degeneres Show'ed. Üliäge. See naine on lihtsalt niiii energiat täis, naljakas, lahe. Uskumatu naine, tõesti...respect.
Tegelt peaks Kärdist natuke rääkima ka. Ta on minu onutütar, 30...vist... :D Ülilahe inimene - sõbralik, vastutulelik, üli üli inimene :D Ta on elanud Soomes, siis kolis Ameerikasse (elas seal paar aastat koos Anduga), tuli tagasi Eestisse ning nüüd on taas Soomes. Ta on selline meie suguvõsa mustlane :D Ta ei suuda ühes kohas pikalt olla. Kui ma esmaspäeval Helsingisse läksin, siis tema oli just paar tundi tagasi käinud ülikoolis intervjuul. Vot selline naine on Kärt.
Anyways, tagasitulles ühines Kärt ka minuga ning neljakesi tulime tagasi Tallinnasse ning äkitselt 3 päevaga oli Eestis niiii soojaks läinud. Ma olin lihtsalt pikali kukkumas, niii mõnus oli. Kohe helistasin Brittale, et teda veenda välja minemises (lost cause). Väike solvukas ja koju magama :D