Nii...
oma sissekannet peaks vist alustama uudisega (mida loomulikult koik mu blogilugejad tegelikult juba teavad), aga selguse mottes teatan ma selle uudise ametlikult ka siin.
Homsest (17.juunist) alustan ma tööd Liechensteini pealinnas, Vaduzis. Nimelt olen ma müüja ühes suveniiripoes.
Tegelt peaks vist alustama oma juttu minu viimasest nädalast Eestis (WARNING! Sissekanne toatab tulla pikk). Oigemini küll minu 5st viimasest päevast :D
Kolmapäeval (9.juunil) motlesin, et oleks ilgelt lahe minna välja, pidutseda ja olla hull veel viimast korda (ok, mitte päris viimast korda). Kirjutasin Facebooki oma lameda kirja ära ning mitte KEEGI ei vastanud sellele, välja arvatud mu truu sobranna Britta. Mul on siiski teooria, et inimesed oleksid mingitki elumärki näidanud, kui Britta oleks selle kirja valmis meisterdanud (tal on kohe käppa selliste asjade peale). Oh well, kuna keegi vedu ei votnud, siis otsutasime ka Brittaga, et ei lähe. Oleme kodukanad ning kohtume alles reedel, Britta sünnipäeval. Kell hakkas juba ohtusse tiksuma, igavus kasvas sekunditega ning äkitselt kella 21.00 ajal helises mu telefon, mille teises otsas oli shvipsine Britta, kes pakkus välja, et voiksime ju siiski minna (tegelt ta oli kahtlev, kas minna, aga minu äärmiselt mojukas veenmistaktika ei andnud talle muud voimalust kui noustuda). 1 point for me :D
Kella 23.00 ajal joudsime Embassysse (EMBASSY). Joime Brittaga kakse tema tasuta siidrit, siis tegime veel ühed Italian mojitod ( campariga, ei olnud väga hea...ei soovita) ning kella 1.00 ajal voi nii suundusime Hollikasse, et tantsu keerutada kuni jalad solmes. Kuigi jah..me Brittaga rohkem lollitasime seal tantsuporandal. Tegime klisheelikke tantsuliigutusi John Travolta hiilgeaegadest. Uhesonaga olime meestemagnet :D
Hollikas märkas Britta (Nagu ta alati märkab), et sinna on joudnud ka osa Embassy rahvast. Pärast paari pilkude vahetamist (Embassy kutiga), tuli ta meie juurde (loomulikult pärast seda, kui Britta suutis meie marki natukene margistada). Tuli välja, et tüübid olid Austraaliast ning üks neist on Eestis lausa juuli keskpaigani (nii et naised, jookske tormi ;))
Üldiselt oli väga lahe (veel üks lahe asi - ma avastasin, kuidas selle läpakaga suurt ü'd teha - feeling proud of myself :D) Joime, tantsisime, hängisime vanalinnas ning olime Brittaga niisama ilusad.
Aaaa...Hollywoodis nägime ebakaines olekus Kaiat kaa - she looked fiiiine :D
Hommiku saabudes otsustasid Austraallased lahkuda - ehk siis iga roju oma koju, aga kui koduaeg kätte joudis, siis üks roju läks teise koju ja selleks rojuks oli BRITTA :D mina jäin ühe teise austraallasega kahekesi ning mida valgemaks väljas läks, seda koledamaks ta muutus. kella 5e ajal votsin takso ning porutasin koju magama.
Neljapäeval kohtusin Annikaga. Oli saatuslik päev, mil me pidime Brittale leidma tema sünnipäevakingi....ühesonaga Mission Impossible algas :D
Lühikokkuvote: Solaris, Rotermanni keskus (kus pood Adidas Originals oli pankrotistunud, koos ülejäänud 80% poodidega seal), Solaris (Nike, Extreme Sport, Quicksilver, reede), Morsh, Solarise ette, Tondil asuv Nike'i, Reeboki ja Adidase outletid. NB! Terve tee me Annikaga kondisime (v.a. Tondile - see oleks juba maratoni mootu andnud). Teel Tondile me Annikaga bitchisime Brittat, et kui prits-perse ta on ja midagi talle ei sobi. Wa are very sowwy, Britta.
Kell oli juba pool kuus, kui Tondilt tagasi linna joudsime ning ma pidin hakkama sättima ennast kinno minekuks. Nimelt otsutasin ma veel viimast korda vaadata filmi ingliskeeles ja selleks onnelikuks sai "Seks ja linn 2". Kinno läksin ma oma hästi hea ja kauaaegse sobranna Kleiriga.
Film oli rahuldav - hea, aga mitte suurepärane. Paaril korral filmi jooksul motlesin, et kas ma tulin muusikali vaatama? Kogu see meediakära ja salatsemine selle filmi ümber on täiesti pointless, küllap filmitegijad tundsid, et film ei ole päris 100% oma nimevääriline ning otsustasid hush-hush olla.
AGA - enne veel. Reio oli öelnud Annikale, et Adidase tooteid müüakse veel ka Kristiines ja Stockmannis (Kristiine oli juba eelnevalt ära spioonitud) ning Annika suundus üksinda Stockmanni (aplaus sulle). Ja ime-ime....seal see meie püha graal oligi..ootamas meid...
Reedel, mil sadas taevast alla tonni jagu vett ning muud jama (kuigi muu jama vois ka pärit olla maast), siis mina seadsin oma jalakesed kell 12.00 linna poole, et saada koik asjad Britta sünnaks ja minu reisiks.
Kell 19.20 pidi Annika peika koos Annikaga mind kesklinnas peale votma. Ooo kaunis hetk sa viibi veel (nagu Faust ütles). See kaunis hetk oli hetk, mil ma esimest korda nägin kuulsat ja müütilist Reiot :D
Reio - on nagu linnalegend. Sa tead, et ta on olemas, temast räägitakse pidevalt, aga sa pole teda kunagi oma silmaga näinud. Tekib küsimus, kas üldse see isik olemas on. Nüüd voin ma öelda, et on olemas ja mina olen teda näinud. Ta on lihast ja luust inimene, kes soidab surnumatja autoga (Annika sonad)
Kell .... joudsime me Britta juurde - soime kooki, avasime kinke ning tegime sushit. Ülilahe oli, rääkisime, karjusime, soimlesime ning maadlesime, ühesonaga tegime koike, mida ühel korralikul sünnipäevapeol peab tegema.
Kella .... ajal helistasime taksosse ning porutasime linna (esmalt tuli panna mängu naiselikud volud. Meid oli 5 ja taksos kohti 4. Ära tegime. Soit linna poole vois alata). Linna joudes viisid jalad kui voluväel Embassysse - tegime kokaiini ning joime kokteile ja siis ühines meiega Reio. Ning koik kohtusid temaga lopuks - minu moment of glory sai läbi - my 15 minutes of fame - aga see oli hea kuni kestis :D
Viimaks lahkusime Embassyst ning suundusime Tacosse...seal toitu oodates oleks meile ette kasvanud habe ja juuksed oleks halliks läinud. Sellise saatusega me aga leppida ei soovinud ning lahkusime vabatahtlikult. Ja siis....out of nowhere, teatas Annika ja Hakk, et nad lahkuvad ning jätsid meid Brittaga kahekesi. Oh well...me panime kohe padavai Hessi, soime burksi, joime koksi (tegelt küll sprite'i, aga koks riimus ;)) ning olime lihtsalt supper ilusad :D nagu alati
Kell oli midagi 4.30ne paiku kui porutasime Brittaga Viru juurde. Tshekkisime oma esimesed bussiajad ning seejärel läksime ummisjalu Viru terminali, kus ma lohkusin ühe kraanikausi ära ning hiljem magasin terminali pingi peal....väga produktiivne hommik oli. 5.33 olin nii mina kui Britta oma transpordi peal ning läksime koju magama.
Laupäeval Märjamaale, et pakkida ja veeta viimased hetked Mammu, Lonny, Pärru ja Snoopy'ga (mu loomadega).
See sissekanne on juba liiga pikaks veninud. Homme siis kirjutan oma esimesest tööpäevast ja muust toredast, mida ma olen juba siin FLis joudnud teha.
NB! Sellel arvutil ei ole o'd lainega, y ja z on oma kohad vahetanud, "!" asub x kohas jne jne. Ullumaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

Väga hea lugemine oli, sai korduvalt naerda. :D
ReplyDelete